Helsingi kesklinn on 19. sajandil tervikuna planeeritud, erinevalt paljudest teistest maailma linnadest, kus tänavate jaotus ja majade asukohad on tekkinud aegade jooksul suhteliselt juhuslikult. Tänapäeva Helsingi kesklinna iseloomustab mitte ainult planeerimine, vaid ennekõike planeeringu mõtestamine – millisena tahavad Soome pealinlased ise oma kesklinna näha ja mida võiks kesklinnas külalistele pakkuda? Helsingi kesklinna veetluse saladus väärib avalikustamist.

Läbi linnakeskuse kulgeva Mannerheimi tee ääres kõrgub Soome parlamendihoone, Eduskunta-talo, oma imposantsete sammastega. Sellest viie minuti jalutuskäigu kaugusele jääb Soome rahvusmuuseum (Kansallismuseo), kümne minutiga jõuate Finlandia-talo juurde, mis on Alvar Aalto projekteeritud kuulus kontserdihall ja konverentsikeskus. Eduskuntatalost teise suunda jalutades olete kolme minutiga Soome loodusmuuseumis (Luonnontieteellinen museo) või Helsingi Kunstihallis (Taidehalli).

Eelnevad on mõnevõrra vanemad ehitised ja objektid, mis on tuletanud võimu kantsile meelde kultuuri olulisust. Kesklinna planeerimisel on otsustatud, et kultuuri koht peab olema kesklinnas – see aitab linlastel ja linnakülalistel mõista selle keskset rolli nii kaudses kui otseses tähenduses. Nii on kerkinud ka viimastel aastakümnetel parlamendi vahetusse lähedusse mitu kultuuriobjekti, mis pakuvad sisu ka mujalt maailmast tulnutele.

Parlamendi treppidelt avaneb vaade nii Muusikamajale (Musiikkitalo) kui uuele, Oodi-nimelisele keskraamatukogule. Muusikamaja on kontserdikeskus, kuid ka kohtumispaik oma kohviku, restorani, kaupluse ja Sibeliuse Akadeemia raamatukoguga. Oodi keskne idee on olla avatud, mitteäriline avalik linnaruum. Ja tõepoolest – kui muuseumid on juba suletud, siis oodatakse siin inimesi endiselt raamatuid või ajakirju sirvima, kohvi taga kirjandusest vestlema, videoid vaatama või ise tegema… Oodi on lühikese ajaga tõestanud ennast kohana, kuhu ka noored hea meelega kogunevad ilmast sõltumata. Ja muide – sisenemisel ei küsi keegi lugejapiletit, teretulnud on kõik.

Kunstielamustest väsinud külastaja võib maailma kärast hinge tõmmata Amos Rexist paari minuti jalutuskäigu kaugusele jäävas Kamppi Vaikuse kabelis (Kampin kappeli), mille ümar puitarhitektuur on täiesti omaette vaatamisväärsus.

Mõne minuti jagu kaugemale jääb Temppeliaukio kirik, mis on samuti huvitav just arhitektuuri nautijale – see on raiutud looduslikku kaljusse ning kirikusaali pääseb looduslik valgus vasest ja klaasist kupli kaudu. Suurepärase akustika tõttu kasutatakse kirikut sageli kontserdisaalina.

Kõik nimetatud kultuurisõbra sihtkohad jäävad kesklinnas umbes ühe kilomeetri raadiusse, üksteisest põgusa jalutuskäigu kaugusele. Kesklinna parkimine on kallis, kahest nelja euroni tunnis, nii et tulla tasub ilma autota. Soovitame istuda sadamas trammi ja sõita otseteed kesklinna kultuuri nautlema – korraga palju ei jaksa, aga mitmekesine kultuurivalik meelitab ikka-jälle tagasi.

Ja Eckerö Line'i MS Finlandia liigub ju iga päev :) Broneeri Helsingi päevakruiis või hotellipakett ning (taas)avasta Helsingi kesklinn.